Kahe nädalased bernikad

Oleme endiselt ainult emapiimatoidul. Vahepealne lisatoidu kõhklus lahenes. Meie Bertul oli sööma meelitamiseks kasutatud konservist kõht lahti ja sellest ka vahesem söömine ja kehvem piim.
Kui neid kõhkluste päeva järgsel hommikul kaalusin oli kõik jälle kombes. Täna hommikused kaalud siis 1160-1320g.
Jälle kord said kõik 48 käppa küünetange tunda.
Kõigil kutsikatel on silmad lahti läinud ja vaatavad maailma oma esialgu veidi uduste pilkudega. Nüüd siis hakkavad vaikselt ka kõrvad avanema...
Silmade avamisega on tulnud ka eneste jalgadele ajamine ja esimeste sammude seadmine. Esialgu on ikka kõvasti ukerdamist ja ümberkukkumist. Just pisematel tüdrukutel tuleb kõndimine paremini välja. Meie kõige väiksem Potteri plika seisis oma 4 jala peal ja väga ettevaatlikult käpakesi ükshaaval tõstes liikus kasti teise otsa välja.
Pissimiseks-kakamiseks on ka oma asend tekkinud. Kohe on näha, kes sellega parasjagu ametis. Magada meeldib neile endiselt üksteise otsas hunnikus. Ja kui vahepeal kellelgi äda pealt tuleb ronib ta ilusti teiste vahelt välja ning ajab oma asja eemal ära (u. 20cm kaugusel) ning tuleb teiste juurde tagasi. Super tublid! Muidugi, kui peale pikemat põõnamist emme kasti tuleb, läheb ärevus ja sagimine nii suureks, et puhtuse pidamine on küll viimane asi...
Täna käisime pisikestega 1. korda õues. Esialgu olime u. 10 minutit aga vähemalt algust sai tehtud. Õue kast pole veel valmis seetõttu jäävad pikemad muruga tutvumised nädala teise poolde.

12.päev

Kutsikate kaal on kenasti üle kilo va. 5.preili Potter (kõhu all välgu noole kujutis) ja 6.neiu valge-triip, kes jäävad veel 920 ja 980g peale. Täna hommikune kaalumine näitas, et ainult 2 poissi ja 3.kahe täpi tüdruk on viimase päevaga kenasti juurde võtnud. Ülejäänute kaalutõus on nõrk ja neljal isegi negatiivne :(
Niisiis täna hommikune kaalumine tõmbas kriipsu peale mu püüdele esimesed 2 nädalat ainult emapiimaga hakkama saada. 12 kutsikat on ühe ema jaoks ikka ilmselgelt liiga palju. Tissisidki ju 10 millest 2 esimest olematu kasuteguriga. Söömine on meil käinud kahes vahetuses - kõigepealt 4 pisemat ja siis ülejäänud. Öösel kõik koos, sest siis on mul veidigi unelootust. Viimased kaks ööd on muidugi eriti rasked olnud. Pisikesed on rahutud - süüa tundub vähevõitu olevat. Bertu on ka nii tühjaks tõmmatud, et vaatab mind järjest kurvemate ja väsinumate silmadega.
Ning nüüd on meie Entlebuchi alpi karjakoeral Grandal (Granda Klopot Karoliny) jooksukas. Nii et õhtul pisikeste viuksumine ja hommikul Granda ülimalt nõudlik prõmmimine vastu aiamaja ust, et välja pääseda. Magada tahaks...
Bertu koristab küll väga hoolega pisikeste järgi - kõik pissid ja kakad kaovad tema kõhtu sama kiirelt, kui tekkida jõuavad. Mul vahepeal tekkis mulje, et pisikesed ei kakagi.
Viimaste päevadega on pisikeste silmad avanema hakanud, hakkavad vaikselt nägijateks saama :)
Meie pisemad piigad:

Ühe nädalased Berni alpi karjakoerad

Vasakult 3 poissi ja 9 tüdrukut.
Hetkel on veel 6 vaba emast kutsikat.
Nädalaga on kõik kutskad u 300g juurde võtnud. Kasvamine käib neil ikka tõsise mühinaga. Korv kuhu esimestel päevadel kõik ära mahtusid on nüüd paras 6 kutsika jaoks. Küüsi sai ka juba uuesti lõigatud. Tõsist jõudu on tekkinud nende roomamisse ja tahe ema juurde jõuda on kõigest tugevam.
Emme Bertu on meil ka korralikult sööma hakanud 2,5 tavakogust toitu ära süüa tundub präegu õige olevat ;)

Riina tegi meie tittedest oma kenneli Fortuneia kodukale ilusa lehe: Kleine Sonne A-pesakond.

2.päev

Arstlik kontroll, ülevaatamine, kasimine tehtud. Kõigi kutsikate sünnikaalud jäid 450-550g vahele. Kõik väga elujõulised ja enesekindlad. Söömine käib meil esialgu kahes vahetuses - kõigepealt väiksema kaalu tõusuga ja siis ülejäänud. See on üks suur võitlus, kes vähegi haaret lõdvendab lükatakse teiste poolt minema.
Täna vaatasin, et pisikesed on endile juba korralikud kulli küünised kasvatanud. Polnud midagi teha, tuli poest väiksed küünetangid tuua ja küüned ära lõigata. Kisuvad veel emme puruks suures söögi sõjas ;)
Bertu on väga hoolikas emme. Tema istuks 24h pisikeste juures ja toimetaks nendega. Ilma ajamata pole nõus väljas pissilgi käima. Söömine on ju nii tühine tegevus, et selle pärast pisikeste juurest lahkumine ei tule kõne allagi.
Meie tavaline olek:

Meie tited

tüdruk1 tüdruk2


tüdruk3 tüdruk4

tüdruk5 tüdruk6

tüdruk7 tüdruk8

tüdruk9 poiss1

poiss2 poiss3















issi Porthos (Gordas Agluona)
















emme Bertu (Margarita Nigra Bertrud)

14.aprill - suur sünnipäev

Juba pühapäeval tundus, et enam ei tohiks kaua minna.
Temperatuuri mõõtmisest: kui reede-laupäev temperatuur kõikus 0.7 kraadi ulatuses siis pühapäeval olid kõik 3 mõõtmist sama tulemusega 37.2 ja esmaspäeval oli tulemuseks 37.0.
Pühapäeval hakkas ka tõsisem pesa otsimine ja kogu õues oldud aja eelistas Bertu oma kuudi alla kaevatud urus olla. Päeval oli ka esimene kaeblemine ja värin Bertu poolt.
Öösiti on ta meil viimased 3 nädalat toas maganud. Viimasel ööl julgesin temaga ainult rihma otsas jalutada - mine tea kuhu kuuri alla plaanib poegima minna ja kes teda sealt siis kätte saab.
Esmaspäeval rahutu olek jätkus ja isegi kuudile tehti tiir peale. Lõpiks otsustas Bertu pesu ruumi kasuks ja sealt ma ta pesukorvi kallal ragistamast leidsin. Kell oli 9.30 ja Bertul olid veed tulnud.
Juhatasin ta sealt pesasse ja rahustasin silitades, rääkides.
Siis hakkasid pressimised peale ja esimene kutsikas sündis 10.00. Bertu vaatas imestunult lootekotis olevat kutsikat ja mind. Mis see siis nüüd on? Tegin siis ise lootekoti lahti, sidusin hambaniidiga naba kinni ja lõikasin nabanööri läbi. Kui kutsika vastu oli Bertu huvi kahtlustav siis lootekestad-platsenta oli ilmeksimatult värske söögikraam. Kutsikas oli liiga pikalt sünnikanalis olnud ja vett endale sisse tõmmanud. Riputasin ta pead veidi alla poole ja imesin õrnalt ninast suust lootevett. Kolm korda imesin siis tuli kutsika poolt esimene elumärk pea liigutamise näol. Üks imemine veel ja ninast hakkasid pisikesed õhumullid tulema. Elus. Roheline lõng kaela ja sünniaeg kirja.
Vahepeal oli Bertu jõudnud juba uue kutsika ilmale tuua. Pistsin esimese endale põue sooja ja asusin teise kallal toimetama. See puristas ilusti ise hingamisteed puhtaks. Kuna mul oli hirm et Bertu oma söömisega võib nabanööri liiga kõhu ligidalt läbi närida sidusin selle kiirelt kinni ja lõikasin läbi. Pruun lõng kaela. Ja juba oli järgmine ilmakodanik tähelepanu nõudmas. 15 minutiga 3 kutsikat esmapoegivalt emaselt...
Kõik 3 olid mul põues ja ma juba ootasin, et kohe tuleb järgmine. Aga ei, nüüd oli pausi aeg. Kuna kutsikad olid mul põues kenasti sooja saanud siis hakkasid nad siplema ja ma võtsin nad välja ja panin Bertu ette. Bertu hakkas neid ilusti limpsima ja tunnistas omaks - juhuu. Kutsikad hakkasid ka viuksuma ja Bertu sooja kõhu poole roomama. Siis tuli meelde vaadata mis soost - 2 tüdrukut ja poiss. Siis tuli ka meelde, et telefon võiks ligi olla, kui jamaks läheb. Kutsid igaks juhuks põue ja telefonile järgi. Esimene kõne Bertu kasvatajale Helile. Tema koer Arabella näitas ka kohe-kohe poegima hakkamise märke. Juhtnöörid ja kõva ports enesekindlust saadud asusime Bertuga uute ilmakodanikega tegelema.
11.04 sündis järgmine tegelane see kord siis jalad ees. Poole tunni pärast tuli veel 2 tüdrukut. Ning tunni pärast veel üks türuk. Kokku 7. Kõhtu katsudes tundus veel olevat. Aga Bertu oli otsustanud pikemat pausi pidada. Siis tuli meelde ülemusele helistada(ei jõua täna koosolekule). Heli helistas, oli Bertuga väga rahu ja minuga ka. Temal oli siis 3 kutsikat sündind. Läbi telefoni kuuldes Bertu hingeldamist arvas, et neid tuleb veel. Käisin Bertuga tiiru ümber maja ja siis sündisid järjest poiss ja tüdruk 13 min vahega.
Poolteist tundi hiljem hakkas juba tuttav pressimine jälle peale. Seekord kestis see kuidagi kahtlaselt kaua. Uurisin lähemalt, kutsikat ei paistnud aga näpuga oli nina tunda. Lükkasin siis 2 sõrme tuppe ja maseerisein veidi, mille peale hakkasid pressid jälle peale. Kutsikas liikus edasi väga visalt. Lõpuks tuli pea korraks sünnikanalist välja ja oli näha, et kutsikas üritab hingata. Järgmise pressiga tuli pea siiski välja ja isegi õlanukk paistis. Nüüd jäi aga pressimine järgi ja kutsikas oli kinni. Võtsin kutsika õlanukist kinni ja järgmise väga kerge pressiga tõmbasin tüdruku välja. Elus aga veidi loid. Panin põue soojenema. 10 minuti pärast oli Bertul juba uus tüdruk jalge vahel. Nendel kahel võttis toibumine tunduvalt kauem aega aga lõpuks sain nad siiski imema. Heli oli vahepeal jõudnud 2 korda helistada. Mul siis 9 ja teisel korral 11 kutsikat käes. Temal oli stabiilselt 6. Minul juba kerge hirm, et palju neid siis tuleb ja kuidas ma aru saan, et nüüd on kõik. Väike harimine Heli poolt ja Bertule aja andmine puhkamiseks - katsudes tundus veel miskit olevat.
2 tundi hiljem sündis 12. kutsikas, viimane poiss. Kõhtu katsudes oli tunda kokku tõmbunud emakat, mis üsna 1 kutsika mõõdus juba. Bertu oli kõik lootekestad-platsentad nahka pannud ja hoolega vett ka joonud. Kutsikad päikse laigus korvis, käisin Bertuga õue tiirul. Selleks korraks läbi. Nüüd lõpuks jõudis ülejäänud pere koju ja tohutu hunnik tabritud ajalehti, salvrätikuid, linamähkmeid viidi minema. Mina julgesin ka kergemalt hingata ja sain lõpuks oma tühja kõhu peale mõelda.
Meie pesakond ja 2 söömis vahetust:

Porthos Minskis

Aprilli 1. nädalavahetusel toimus Minskis kahe päevane RV koertenäitus. Bernisid oli osalemas 21. Meie oodatava A-pesakonna isa Porthos (Gordas Agulona) valiti mõlemal päeval rahvusvahelises konkurentsis tõu parimaks. Teisele päevale pani kohtunik kätt surudes punkti sõnadega "perfect dog". Tulemuseks siis 2xTP, BLR CAC, CACIB. Sellega on Porthos tunnistatud Valgevene Chempioniks.
Meie ilus issi :

Kennel Kleine Sonne

Miks ma otsustasin teha oma kenneli?
Peamiseks põhjuseks kutsikatele ühise perekonna nime andmine. See on minu jaoks oluline, kuna nii on mul võimalik oma kasvandike käekäigul kergemini silm peal hoida. Kui kutska nimeks on lihtsalt Anna, siis võib sellise nimega kutsikaid olla veelgi ja täpsemaks arusaamiseks, kellega tegu peab hakkama ka sugupuud vaatma. Kui aga nimeks Kleine Sonne Anna ei teki mingit küsimustki, kellega on tegu. Ja seda kogu maailmas, sest kennelnimi on rahvusvahelise registri põhine.
Kleine Sonne tähendab saksa keeles Väike Päike. Ja rahvusvahelise tausta tõttu tundus mõistlikum mitte kasutada eesti keelset täpitähtedega Väikest Päikest. Saksa keele kasuks otsustasin, kuna Berni alpi karjakoera kodumaal Šveitsi on saksa keel kasutusel. Muidugi on see ka minu enda võõrkeele oskuse poolest oluline ;)
Minu jaoks on bern tõeline rõõmu koer. Koerale otsa vaadates on tal suunurgad alati kaunis naeratuses. Samuti on temast õhkuv heatahtlikkus ja sõbralikkus ning tahe silmist lugeda peremehe soove väga soe. Oma omanikule suudab iga bern tuua kindlasti sama palju rõõmu, kui päike.

Ultraheli

13.märtsil otsustasime selguse saamiseks käija ära ultraheli uuringul. Tiinuse 28.päev tundus selleks igati õige aeg. Kuna ise elame 35 km Tallinnast eemal sai Bertu hommikul lihtsalt tööle kaasa võetud. Töökaaslaste rõõm oli suur jälle üle pika aja tööluusi teinud töökaaslase nägemisest;)
Toometi kliinikusse jõudsime lõuna ajal ja koos abilisega sai Bertu selili laua peale tõstetud. Uuringu õnnestumiseks tuli Bertul veidi alakõhult karva ära ajada, lohutuseks öeldi, et kui kutsikad tulevad viskab ta nii kui nii kõhu paljaks. Esimene pilk ekraanile andis kohe kinnitust tiinusest. Looted oma suuruselt vastasid ka kalendri järgi arvestatule. Bertu oli oma asendi tõttu veidi abitu näoga aga lasi täitsa rahulikult oma ümber toimetada. Arst üritas looteid lugeda ka aga see on väga kahtlane teema seetõttu tuli hinnang seitse pluss-miinus kolm.
Minu töö juures sai tulevane emme muidugi ohtralt õnnitlusi paide ja sügamise näol. Väike preemiakont minugi poolt. Kuu jagu on Bertu juba saanud reproduktsiooni toetavat toitu. Paari nädala pärast läheb ta kutsika toidule ja kohtlemisele üle.

Talvepäevad

1.-2.märts toimusid SAKTi talvepäevad Raudsillal. Olime kohal meiegi kogu oma kambaga - ema Inge, isa Priit, poisid Mats, Mart, Ott, koerad bern Bertu ja entlebuch Granda. Üritus toimus väga huvitavas kohas ja ääretult meeldivate koerte ja inimestega. Vahva oli näha korraga nii suurt hulka võrratuid Berni karjakoerasid jooksmas, möllamas, koolitustest osa võtmas ja väsinuna õhtusöögilaudade all puhkamas.
Teiste seas olid kohal ka Bertu emme Mann ja õde Barbu. Kõik 4 jalgsed said tänukirjad ja Kronchi lõhekalast maiusepakid. Bertu suutis agiliti koolitusel näidata jällegi oma suurepärast õpihimu ja tahet lugeda silmist perenaise soove. Väga tubli tunneli ja ussi läbija ning vahva jalgade ümber 8 liikuja. Sõnakuulelikuse koolitusel takistusest ülehüppamisele eelistas ta muidugi võimalusel ümberminekut aga ega kõik ei peagi esimese korraga selgeks saama.
Kõige meeldivam üllatus oli teise päeva hommikuks maha sadanud lumi, mis sellel talvel väga eriline nähtus. Hommikune vahva loodusmatk pani üritusele suurepärase punkti. Koju jõudes kulus pool päevakset muljetest puhkamiseks ja kodu kuudis rahuliku une nautimiseks.

Sõbrapäev

10. jooksuaja päeval sai käidud Billy kliinikus arsti juures kontrollis ja tegime ka progesterooni testi. Test tehti kahjuks vahemiktestina ja selle põhjal oleks pidanud paarituse jaoks parim aeg olema 15-16 veebruar.
Järgmisel päeval kodus tundus, et nii kaua me küll oodata ei jõua. Bertu seisis paitamisel kui post ja vaatas mind ikka väga kurbade ja paluvate silmadega. Peale õhtust jalutuskäiku aiamajja jõudes keeras Bertu vilunud liigutusega madratsi kõrgemaks ja püüdis seda ise paaritada, et ma ometi oma mõismatuses aru saaksin, mis teda vaevab. Siis otsustasin kordustesti päev plaanitust varem tegema minna.
14.veebruari hommikul sõitsime Tiina Toometi kliinikusse ja tegime uue proge testi, seekord labori vere testina. Lõuna ajal helistati ja 12-se proge tasemega soovitati Pärnu poole sõitma hakata. Sõbrapäeval tuleb ju sõpradega olla ;)
Pärnusse jõudes Riina maja juures peatudes oleks Bertu (Margarita Nigra Bertrud) juba enne korralikku parkimist parema meelega auto aknast välja hüpanud ja Porthose (Gordas Agluona) juurde jooksnud. Lärm mida ta autos teha suutis oli küll väga üheselt mõistetav ;) Porthos oli peikaks valitud juba pea-aegu aasta tagasi ja temaga oli ka varem koos jalutamas, näitusel, kohtumas käidud. Kuna Riina noorel emasel bernil Demil oli just jooksukas lõppemas oli Porthos ikka väga rõõmus Bertu külla tuleku üle. Paar aiaga tutvumise, nuuskimise ringi ja kogu huvi sai pühendatud vaid teineteisele.
Pool tundi hiljem lesis Bertu vaikselt ja rahulolevalt autos. Ma jäin veel veidikeseks Riinaga jutustama ja vahepeal Porthose asemel aeda lastud Demi silitama. Loodus oli oma osa saanud ja suur rahu oli saabunud. Algas paari tunnine kodutee.
Kodus jätkus veel veidi rohkem, kui nädala jagu aiamaja elu. Siis saabus suur vabadus ja veidi ärev ootamine, et looduse otsus teada saada.

Veebruar Margarita Nigra kennelis

Olin 2 nädalasel treening reisil ja Bertu sai meelerahu säilitamiseks viidud parima võimaliku hoidja Heli juurde. Heli on Bertu kasvataja ja tema kennel Margarita Nigra on Bertu sünnikodu. Kennelis oli peale Bertu veel 4 Heli berni - emme Mann, õde Breena, Arabella ja pisike Esmeralda ning kauemaks tarkust koguma jäetud Esmeralda õeke. Bertu tundis ennast seekord juba üsna koduselt (varem on rohkem külalise rollis olnud). Kiiremad ringid aias koos teistega, ühine söömine ja inimeste tähelepanu otsimine. Kõik oleks justkui kogu aeg nii olnudki. Siis jaanuari lõpul veebruari alguses hakkasid paari päevaste vahedega järjest peale jooksukad - Mann, Bertu(2.veebr), Breena. Tõeline kambavaim - kui elame ja sööme koos siis paaritumisaeg olgu ka ühine ;) Paar esimest jooksuka päeva möödusid veel Heli juures ja siis 5.veebruaril sõitis värava ette tuttav auto ja rõõmus tervitus haukumine, kalli-pai nõudmine võis alata.
Esimene päev kodus kuulus muidugi rõõmustamisele, territooriumi ülevaatamisele ja entlebuchi tüdruk Grandaga jooksmisele. Teine päev enam nii vahva polnud sest nüüd algas kinnine perjood ja tuli aiamajaga oma järgmiste nädalate koduna harjuda.